Orpheuse Raamatukogu jätkab oma IX aastakäiku Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckelli ning õuduskirjanduse kuninga Stephen Kingi jutukogudega.

Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckelli lühiromaanide kogumikul «Takerdunud maa» (The Tangled Lands; 2018) on huvitav sünnilugu. 2010. aastal kirjutasid nad kumbki ühe lühiromaani, mille tegevus toimub samas, veidi Araabia muinasjutte meenutava miljööga fantaasiamaailmas. See on maailm, kus inimestel on keelatud võlukunsti praktiseerida, sest iga kord, kui keegi midagi nõiub, tekib maailma juurde ohtlikke okasvääte, mis on juba vallutanud suure osa Khaimi linna ümbrusest. Ometi on inimestel oma igapäevaste vajaduste jaoks ikka tarvis mõni loits lausuda; iga kord, kui seda tehakse, murrab aga ohtlik ja mürgine okasväät ennast kuskil läbi tänavasillutise, levib naabri katusele ja vallutab niiviisi pikkamööda suuri impeeriumeid. Kes maagiaga tegelemisega vahele jääb, seda ootab kohtumine timuka kirvega.

Bacigalupi «Alkeemik» (The Alchemist; 2011) ja Buckelli «Hukkajanna» (The Executioness; 2011) ilmusid 2010. aasta lõpul digitaalse audioraamatuna, 2011. aasta alguses andis tekstid eraldi kõvakaaneliste lühiromaanidena välja väikekirjastus Subterranean Press. Esimene neist teostest ilmus Martin Kirotari tõlkes 2012. aastal ka Orpheuse Raamatukogu (OR 4/2012) vahendusel eesti keeles.

2018. aastal kirjutas kumbki autor sellesse maailma ühe lühiromaani juurde ning kõik neli teksti – kaks kummaltki autorilt – ilmusid kirjastuses Saga Press omaette kogumikuna «Tokerdunud maa». Bacigalupi teine lühiromaan kannab pealkirja «Khaimi lapsed» (The Children of Khaim), Buckelli oma aga «Sepa tütar» (The Blacksmith’s Daughter).

Kui Paolo Bacigalupi (1972) on meie lugejatele juba kolme tekstiga tuttav autor ja kahekordne Stalkeri-võitja, siis Tobias S. Buckell (1979) on 2000. aastal debüteerinud ulmekirjanik, kelle kontos on tänaseks kaheksa romaani ja üle 70 lühiproosapala. Lisaks fantaasiamaailmade kujutamisele on ta kirjutanud videomängude romaniseeringuid, kosmose- ja planeediseiklusi ning ökothrillereid ja kliimakatastroofilugusid.

«Öine vahetus» (Night Shift; 1978) on õuduskirjanduse kuninga ja 20. sajandi kõige menukama ulmekirjaniku Stephen Kingi (1947) esimene novellikogu ja kriitikute ning fännide ühisel hinnangul ka tema kõige parem novellikogu. Raamatule on sissejuhatuse kirjutanud Kingi üks lapsepõlve lemmikkirjanikke, meilgi tuntud ameerika krimiklassik John D. MacDonald. See on kogumik, milles on tunda veel noore Stephen Kingi värskust, kogumik, mille palad on eelkõige ehedad ja karged õuduslood, tihti lühikesed ja novelliliku lõpplahendusega, mitte Suur Kirjandus, mida King oma viimastes literatuursema ambitsiooniga kogumikes («Pärast päikeseloojangut» (Just After Sunset; 2008, ek. 2012)) üha enam viljelema on hakanud.

«Öine vahetus» sisaldab 20 Kingi varase loomeperioodi tuntumat pala nagu «Kalmistuvahetus» (The Graveyard Shift; 1970), «Ma olen uks» (I Am Doorway; 1971), «Maisilapsed» (Children of the Corn; 1977) ja «Jeruusalemm» (Jerusalem’s Lot; 1978). Eesti keeles on lisaks «Jeruusalemmale» (Hommikuleht, august 1993) neist perioodikas ilmunud veel «Lahing» (Battleground; 1972, Mardus 3/1994) ja «Kodukäija» (The Boogeyman; 1973, Liivimaa Kuller, juuni 1995).

Mitmest selle kogumiku loost on saanud alus populaarsele õudusfilmile, olgu selleks siis maailmakuulus «Children of the Corn» (filmid 1984, 2009), «Maximum Overdrive» (film 1986) või «The Lawnmower Man» (film 1992).

Lisaks Cthulhu-õudusele ja lovecraftilikule Uus-Inglismaale kohtame selles kogus mõistagi õõvastava ökosüsteemi moodustanud hiidrotte, teistelt planeetidelt kaasa toodud tulnukõudust, peopessa tekkivaid silmi, ellu ärkavaid mängusõdureid oma hirmuäratava lahingarsenaliga, teadvuse omandanud muruniidukit, laste usukultusgruppi maisipõllul ja paljut muud hirmutavat ning õudustäratavat.

«Öise vahetuse» Soome (1989), Hispaania (2001) ja Hollandi (1996) väljaanded. Loomulikult on kogumikku tõlgitud veel paljudesse keeltesse.

Advertisements

Roger Zelazny. Varjude Jack (Jack of Shadows; 1971). 174 lk. Inglise keelest tõlkinud Tatjana Peetersoo. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

Varalahkunud ameerika ulmeklassiku Roger Zelazny (1937–1995) käesolevat romaani peetakse kirjaniku loomingu kvintessentsteoseks, «Valguse Isanda» lugejasõbralikuks versiooniks, sammuks «Needuste allee» juurest «Amberi kroonikate»-varjumaailmade juurde. Ja kõik need hinnangud on omal kombel õiged. Tegu on Zelazny ühe vahest tähtsama üksikromaaniga, mille peategelane elab maailmas, kus hiiglaslik masin on peatanud planeedi pöörlemise, nii et see on jagunenud päevavalguse käes asuvaks teadusmaailmaks ja ööpimedusse mattunud maagiaühiskonnaks. Peategelane Jack on ainus, kes suudab liikuda nii pimeduse- kui valgusetsoonis. Ta peab lahendama dilemma, mida selle maailma südames asuva masinaga peale hakata. See Hugo auhinnale nomineeritud romaan on mõeldud austusavaldusena ka ulmekirjanduse suurmeistri Jack Vance’i kaubamärgiks kujunenud eksootilisi ja fantastilisi maailmu kujutavale loomingule.

John Wyndham. Kraken ärkab (The Kraken Wakes; 1953). 238 lk. Inglise keelest tõlkinud Martin Kirotar. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

«Hubase katastroofi»-meistri John Wyndhami romaanis «Kraken ärkab» (1953) ähvardab inimkonda maailmamere kaudu kosmosetulnukate invasioon. Esialgu röövivad tulnukad rannikulinnadest inimesi ja uputavad laevu, millele inimesed vastavad aatompommide heitmisega merre. Seejärel sulatavad tulnukad üles Maa pooluste jäämütsid, mis tõstab katastroofiliselt merevee taset, nii et paljud rannikualad üle ujutatakse, mis omakorda tähendab tsivilisatsiooni sotsiaalset ja poliitilist kollapsit. Ameerikas ilmus romaan veidi teistsuguse, depressiivsema lõpuga pealkirja all «Ookeanisügavikest». Teose puhul võib näha selgeid paralleele Wyndhami lapsepõlvelemmiku Herbert George Wellsi loominguga, õieti ongi seda teost tihti nimetatud Wellsi «Maailmade sõja» (1898, ek 1929, 1995, 2005) moodsaks versiooniks.

Wyndhamilt on varem eesti keeles ilmunud romaanid «Trifiidide päev» (1990, 2015) ja «Krüüsalised» (OR 2017).

OR esitleb: Wyndham ja Zelazny

Posted: september 24, 2018 in Uncategorized

Orpheuse Raamatukogu jätkab oma aastakäiku John Wyndhami ja Roger Zelazny romaanidega.

Esimesena ilmub «hubase katastroofi»-meistri John Wyndhami «Kraken ärkab» (The Kraken Wakes; 1953), millest leiab ka Raul Sulbi pikema järelsõna hubase katastroofi alažanri kohta. Romaanis ähvardab inimkonda tulnukate invasioon, mida viimased sooritavad läbi maailmamere, kuhu on algupäraselt maandunud. Esialgu röövivad tulnukad rannikulinnadest inimesi ja uputavad laevu, millele inimesed vastavad aatompommide heitmisega merre. Seejärel sulatavad tulnukad üles Maa pooluste jäämütsid, mis tõstab katastroofiliselt merevee taset, nii et kõik rannikualad üle ujutatakse, mis omakorda tähendab tsivilisatsiooni sotsiaalset ja poliitilist kollapsit.

Ameerikas ilmus romaan veidi teistsuguse, depressiivsema lõpuga pealkirja all «Ookeanisügavikest» (Out of the Deeps). Teose puhul võib näha selgeid paralleele Wyndhami lapsepõlvelemmiku Herbert George Wellsi loominguga, õieti ongi seda teost tihti nimetatud Wellsi «Maailmade sõja» (The War of the Worlds; 1898, ek 1929, 1995, 2005) moodsaks versiooniks.
Roger Zelazny «Varjude Jacki» (Jack of Shadows; 1971) on nimetatud kirjaniku loomingu kvintessents-teoseks, «Valguse Isanda» lugejasõbralikuks versiooniks, sammuks «Needuste allee» juurest «Amberi kroonikate»-varjumaailmade manu. Ja kõik need hinnangud on omal kombel õiged. Tegu on Zelazny ühe vahest tähtsama üksikromaaniga, mille peategelane elab maailmas, kus hiiglaslik masin on peatanud planeedi pöörlemise, nii et see on jagunenud päevavalguse käes asuvaks teadusmaailmaks ja ööpimedusse mattunud maagiaühiskonnaks. Peategelane Jack on üks väheseid, kes suudab liikuda nende vahele jäävas varjutsoonis.

Ursula K. Le Guin. Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia (The Dispossessed: An Ambiguous Utopia; 1974). 364 lk. Inglise keelest tõlkinud Tatjana Peetersoo. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

2018. aasta alul meie hulgast lahkunud 20. sajandi ühe olulisema ulmekirjaniku Ursula K. Le Guini (1929–2018) peamistest teaduslik-fantastilistest romaanidest oli seni eestindamata veel vaid «Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia» (1974), mis ilmubki nüüd nende kaante vahel esmakordselt eesti keeles. See ulmekirjanduse 20. suurmeistri (2003) teos on pälvinud kõik olulisemad ulmeauhinnad – Hugo, Nebula, Locus, Jupiter, Prometheus – ning on ka Le Guini üks enim läbiuuritud ja analüüsitud teoseid.

«Pimeduse pahema käe» ja teiste Haini-tsükli raamatutega samasse tulevikumaailma kuuluv utoopiline romaan on ka väljaspool ulmeringkondi kõrgelt tunnustatud kirjandusteos, kuna lahkab põhjalikult anarhismi, revolutsiooniliste ühiskondade, individualismi, kapitalismi ja kollektivismi probleeme. Romaan kujutab kahte poliitiliselt diametraalselt erinevat maailma, mille vahel valitseb Külma sõda meenutav vihane vastasseis: planeeti Urras, kus eksisteerivad kõrvuti õitsev kapitalistlik ühiskond ja autoritaarne proletariaadi diktatuur, ning selle kuud Anarres, kuhu on elama asunud planeedilt pagenud anarho-sündikalistlik vähemus.

 

Alastair Reynolds. Spioon Europal (A Spy in Europa; 1997). 205 lk. Inglise keelest tõlkinud Martin Kirotar, Tatjana Peetersoo ja Jaana Talja. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

Moodsa briti ulme superstaari Alastair Reynoldsi (1966) kolmas eestikeelne raamat on mõtteliseks järjeks jutukogule «Suur Marsi müür» (OR 5/2012), mis võitis parima kogumiku kategoorias Eesti ulmeauhinna Stalker. «Spioon Europal» koosneb kolmest omavahel rohkem või vähem seotud loost, milles avatakse lugejatele uusi tahke kirjaniku tulevikuajaloost ning kirjeldatakse veidraid maailmu, mis selles universumis asuvad.

Kogumiku nimiloos näidatakse meile Päikesesüsteemi äärealasid, Jupiteri kuud Europat 2330ndatel aastatel, mil sinna satub vaenuliku režiimi spioon, keda ootab ees kohtumine veealuseks eluks kohastunud Asukatega. Lühiromaanis «Teemantkoerad» satub lugeja 26. sajandil planeedile Golgotha, millel kõrgub müstiline ja hirmutav ning omamoodi teadvuslik Torn, mille tippu ronimiseks tuleb igal korrusel järjest ära lahendada raskeid matemaatilisi probleeme. Loost tuttava doktor Trintignantiga kohtub lugeja uuesti 2540. aastal jutustuses «Grafenwalderi bestiaarium», mille rikkurist nimitegelane on endale kokku kogunud kummalise ja võika kollektsiooni erinevaid universumis leiduvaid olendeid. Nüüd on tema «loomaaiast» puudu vaid poolmüütilise Asukate rassi esindaja…

Triinu Meres. Kuningate tagasitulek. 395 lk. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Anna Otsalainen.

Kirjandusvõistlustel silma paistnud auhinnatud eesti ulmekirjaniku Triinu Merese (1980) postapokalüptilise ja ideederohke romaani «Kuningate tagasitulek» teemadega on tuttavad need, kes mäletavad 2012. aastal kogumikus «Täheaeg 11. Viirastuslik rügement». ilmunud samanimelist lühemat pala. Romaanis arendatakse edasi tolle lühiromaani sündmustikku ja motiive, korraga hoogsalt ja samas süviti. Üheks teose keskseks küsimuseks, mida erinevatest aspektidest lahatakse, tõuseb inimlikkuse ja loomalikkuse, inimeseks või loomaks olemise vahekord. Merese kohta vahest harjumatult on romaan teostatud kiiretempolise seiklusmärulina, kus lugejal ei hakka kordagi igav ja ta jõuab vaevu lehekülgi pöörata. Möödunud aastal ilmunud Triinu Merese debüütromaan «Lihtsad valikud» pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2. auhinna ning Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominatsiooni.

«Tinaraske, verine ja deliirse õhustikuga sünge fantaasia!»

– loterii.blogspot.com