Maailma fantaasiaauhinna laureaadid. Keskel Tobias S. Buckell.

Aasta alguses eesti keeles ilmunud Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckelli «Takerdunud maa» võitis Maailma fantaasiaauhinna (World Fantasy Award) parima kogumiku kategoorias. Auhinnavõitjad tehti teatavaks pühapäeval, 3. novembril Los Angeleses Marriott Los Angeles Airport Hotelis toimunud Maailma fantaasiakirjanduse kongressil World Fantasy Convention 2019. Kokkutuleku tseremooniameister oli Robert Silverberg.

Täpsem info teiste laureaatide ja auhinnale kandideerinute kohta:

Announcing the 2019 World Fantasy Award Winners!

ehk veidi Stalkeri-statistikat ja ajalugu

Selgus, et sel aastal välja antud Eesti ulmeauhindade Stalker küsitlusel õnnestus kirjastuse Fantaasia ulmesarjal Orpheuse Raamatukogu sooritada väiksemat sorti kübaratrikk, võites auhinnad kõigis kolmes puhtalt tõlkekirjandusele pühendatud kategoorias.

On veel olemas parima antoloogia/kogumiku kategooria, kus konkureerivad koos algupärased, tõlgitud ja segaantoloogiad ning autorikogumikud, aga statistika huvides on seda kategooriat mõttekas arvestada tõlgete alla vaid neil aastail, kui tõlketeos on võitnud. Sel aastal võitis Indrek Hargla algupärane autorikogu «Kolmevaimukivi» (kirjastus Raudhammas).

Samuti ei saa öelda, et tegu oleks saavutuste klaaslaega: konkureerisid ju ORi raamatud sel aastal kokku viies kategoorias: Bulõtšovi ja Reynoldsi kogumikud mainitud segakategoorias ning Triinu Merese «Kuningate tagasitulek» algupärase romaani kategoorias. Nii et arenguruumi on! 🙂

Igatahes on Stalkeri-ajaloos seda varem juhtunud vaid kahel korral, kui üks kirjastus on saanud kõik tõlkeauhinnad, aga mõlemal puhul on mängus olnud oma nüansid, mis Orpheuse Raamatukogu saavutuse ikkagi kõige erilisemaks jätavad. (Aastaid, kus kolme või nelja tõlkekategooria puhul on üks kirjastus võtnud kaks preemiat, leiab Stalkeri-ajaloost juba rohkem.)

2007. aastal, kui tõlkekategooriaid oli vaid kaks (parim raamat ja parim jutt), võitis kirjastus Skarabeus nii antoloogiaga «Muumia» kui ka seal sees ilmunud Gromovi lühiromaaniga «Arvestaja».

2013. aastal oli tegu täieliku kirjastuse Fantaasia aastaga, kui kõigis neljas tõlkekategoorias tuli võit Fantaasia raamatuile, aga need võidud jagunesid sarjade Sündmuste horisont, Orpheuse Raamatukogu ja Täheaeg vahel. Igatahes võttis OR tol aastal oma esimesed kaks Stalkerit: parima kogumiku kategoorias Alastair Reynoldsi kogumikuga «Suur Marsi müür» (tlk Iris Jeletski) ja parima tõlkelühiromaani kategoorias George R. R. Martini teosega «Öölendajad» (tlk Tatjana Peetersoo).

2014. aastal sai ORi sari oma teise Stalkeri, kui parima tõlkelühiromaani kategoorias tuli võitjaks Charles Strossi lühiromaan «Raketikeelutsoon» (tlk Juhan Habicht) autorikogust «Külmem sõda».

2015. aastal sai Orpheuse Raamatukogu oma esimese tõlkeromaani Stalkeri, ehk siis võidu kategoorias, mida on Stalkerite ajaloo algusest peale peetud auhinna justkui kõige tähtsamaks kategooriaks (ajalooliselt on selles kategoorias olnud ka kõige rohkem hääletajaid, kuigi enam see igal aastal nii ei pruugi olla). Auhinna pälvisime vendade Strugatskite romaani «Tigu nõlvakul» esimese eestikeelse terviktõlkega (tlk Tatjana Peetersoo).

2018. aastal saime Stalkeri jällegi tõlkelühiromaani kategoorias, kui auhinna võttis Alastair Reynoldsi teos «Aeglased kuulid» (tlk Tatjana Peetersoo).

Seega oli meil enne 20. juulit 2019 kokku viis Stalkerit. Ja nüüd, 2019. aastal võitsid meie sarjas ilmunud teosed siis kõik kolm puhtalt tõlkeauhinda:

parim tõlkeromaan: Ursula K. Le Guin «Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia» (tlk Tatjana Peetersoo)

parim tõlkelühiromaan: Kir Bulõtšov «Nõiakoobas» autorikogus «Kosmoselaevastiku agent» (tlk Tatjana Peetersoo)

parim tõlkelühijutt: Alastair Reynolds «Spioon Europal» (tlk Martin Kirotar) autorikogus «Spioon Europal».

Sügav kummardus ka kõigile meile Stalkereid toonud tekstide tõlkijatele! Neid pole kahjuks auhinnatseremooniatel kunagi kohal olnud: nii võtsime selgi aastal auhinnad vastu kahekesi: sarja koostaja Raul Sulbi ja kirjastaja Eva Luts.

Esimesel fotol Ursula K. Le Guini auhinnaga, teisel Alastair Reynoldsi omaga ja kolmandal Kir Bulõtšovi eest saadud preemiaga.

Stephen King. Öine vahetus (Night Shift; 1978). 412 lk. Inglise keelest tõlkinud Andreas Ardus, Kristi Kartašev, Eva Luts, Raul Sulbi ja Silver Sära. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

«Öine vahetus» (Night Shift; 1978) on õuduskirjanduse kuninga ja 20. sajandi kõige menukama ulmekirjaniku Stephen Kingi (1947) esimene novellikogu ja kriitikute ning fännide ühisel hinnangul ka tema kõige parem kogumik. Raamatus on tunda noore Stephen Kingi värskust, need palad on eelkõige ehedad ja karged õuduslood, tihti lühikesed ja novelliliku lõpplahendusega, mitte Suur Kirjandus, mida King oma viimastes, literatuursema ambitsiooniga kogumikes üha enam viljelema on hakanud. Lisaks Cthulhu-õudusele ja lovecraftilikule Uus-Inglismaale kohtame selles kogus õõvastava ökosüsteemi moodustanud hiidrotte, ellu ärkavaid mängusõdureid oma hirmuäratava lahingarsenaliga, teadvuse omandanud muruniidukit, laste usukultusgruppi maisipõllul ja paljut muud hirmutavat ning õudustäratavat.
 
Mitmed selle kogumiku lood on ekraniseeritud populaarseteks õudusfilmideks, olgu nendeks siis maailmakuulus «Children of the Corn» (1984, 2009), «Maximum Overdrive» (1986) või «The Lawnmower Man» (1992).
 
Raamatule on sissejuhatuse kirjutanud Kingi üks lapsepõlve lemmikkirjanikke, meilgi tuntud ameerika kriminaalkirjanduse suurmeister John D. MacDonald (1916–1986).

Kätte on jõunud Orpheuse Raamatukogu sarja 40. raamatu ilmumine, mistap otsustasime alates 20. raamatust ühtsena püsinud kaane- ja sisukujundusele uuenduskuuri teha. Sisus vahetasime sarja algusaegadest tekstikirjana kasutusel olnud Fanwoodi Baskerville’i vastu ning pealkirjade fondiks olnud Optima Futura vastu.

Uuest kaanekujundusest ei saa sarja 40. raamatu põhjal veel täit ülevaadet, kuna kõigi selle elementide allesjäämist ka edasiste raamatute puhul eeldada oleks veidi ennatlik: uues kujunduses on meil plaanis rakendada rohkem liikuvust ja muutusi kui 40. raamatu kaane põhjal võiks arvata. Autorinime font (Benguiat) ei jää kindlasti sellisena kasutusele kõigi edasiste raamatute puhul, pigem võib kindla elemendina edaspidigi näha hallikas-hõbedast kaardus nurkade ja ümbrisjoonega kasti, kuhu autorinimi sisse mahutub, aga sealne kirjašrift võib sõltuvalt teose laadist ja iseloomust edaspidi vahelduda. Ning kindlasti ilmub edaspidigi raamatuid, kus on kasutusel just seesama 1980ndate retrofont Benguiat. Nii et soovime lugejaile avatud meelt ja olge edaspidigi valmis üllatusteks!

Robert A. Heinlein. Topeltstaar (Double Star; 1956). 184 lk. Inglise keelest tõlkinud Tatjana Peetersoo. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

Hugo auhinnaga pärjatud SF-romaan «Topeltstaar» on ameerika ulme esimese suurmeistri Robert A. Heinleini (1907–1988) loomingust kaheksas maakeelde jõudnud raamat. Kirjastuses Fantaasia on varem ilmunud «Taeva orvud» (OR 5/2015) ja «Uks suvesse» (Sündmuste horisont 2016).
 
«Topeltstaar» räägib loo töötust näitlejast Lorenzo Smythe’ist, kes palgatakse kehastama populaarset opositsioonipoliitikut John Joseph Bonfortet. Oponendid on Bonforte röövinud ning Smythe peab eelolevaid valimisi silmas pidades hakkama tema teisiku rollis kaitsma poliitiku vaateid, mis on tema enda jaoks vastumeelsed. Lorenzo Smythe’i loetakse üheks Heinleini loomingu enim õnnestunud ja realistlikumaks karakteriks. «Topeltstaar» räägib loo sellest, kuidas vastanduvad näitleja ja poliitik, kuidas staarnäitlejast saab tähtpoliitik.

Tatjana Peetersoo on saanud valmis Robert A. Heinleini «Topeltstaari» (Double Star; 1956) tõlke, käsikiri on toimetatud ning läinud küljendusse. Raamat ilmub loodetavasti veel aprilli lõpuks.

Hugo auhinnaga pärjatud SF-romaan «Topeltstaar» on ameerika ulme esimese suurmeistri Robert A. Heinleini (1907–1988) loomingust kaheksas maakeelde jõudnud raamat. Kirjastuses Fantaasia on varem ilmunud «Taeva orvud» (OR 5/2015) ja «Uks suvesse» (Sündmuste horisont 2016). Peetersoolt on see neljas Heinleini tõlge.

«Topeltstaar» räägib loo töötust näitlejast Lorenzo Smythe’ist, kes palgatakse kehastama populaarset opositsioonipoliitikut John Joseph Bonfortet. Oponendid on Bonforte röövinud ning Smythe peab eelolevaid valimisi silmas pidades hakkama tema teisiku rollis kaitsma poliitiku vaateid, mis on tema enda jaoks sügavalt vastumeelsed. Lorenzo Smythe’i loetakse üheks Heinleini loomingu enim õnnestunud ja realistlikumaks karakteriks. «Topeltstaar» räägib loo sellest, kuidas vastanduvad näitleja ja poliitik, kuidas staarnäitlejast saab tähtpoliitik.

Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell «Takerdunud maa» (The Tangled Lands; 2018). 296 lk. Inglise keelest tõlkinud Andreas Ardus, Martin Kirotar, Tatjana Peetersoo ja Maria Reile. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckelli lühiromaanide kogumikul «Takerdunud maa» (2018) on huvitav sünnilugu. 2010. aastal kirjutas kumbki autor ühe lühiromaani, mille tegevus toimub samas, veidi Araabia muinasjutte meenutava miljööga fantaasiamaailmas. See on maailm, kus inimestel on keelatud võlukunsti praktiseerida, sest iga kord, kui keegi midagi nõiub, tekib maailma juurde ohtlikke okasvääte. Ometi on inimestel oma igapäevaste vajaduste jaoks ikka tarvis mõni loits lausuda; iga kord, kui seda tehakse, murrab aga ohtlik ja mürgine okasväät ennast kuskil läbi tänavasillutise, levib naabri katusele ja vallutab niiviisi pikkamööda suuri impeeriumeid. Kes maagiaga tegelemisega vahele jääb, seda ootab kohtumine timuka kirvega. Bacigalupi «Alkeemik» ja Buckelli «Hukkajanna» avaldati 2010. aasta lõpul, esimene neist teostest ilmus ka Orpheuse Raamatukogu (OR 4/2012) vahendusel eesti keeles. 2018. aastal kirjutas kumbki autor sellesse maailma ühe lühiromaani juurde ning kõik neli teksti ilmusid kogumikuna «Takerdunud maa».

Kui Paolo Bacigalupi (1972) on meie lugejatele juba kolme tekstiga tuttav autor ja kahekordne Stalkeri-võitja, siis Tobias S. Buckell (1979) on 2000. aastal debüteerinud ulmekirjanik, kelle kontos on tänaseks kaheksa romaani ja üle 75 lühiproosapala. Lisaks fantaasiamaailmade kujutamisele on ta kirjutanud videomängude romaniseeringuid, kosmose- ja planeediseiklusi ning ökothrillereid ja kliimakatastroofilugusid.