Jutukoguga «Aja valvurid» (The Guardians of Time; 1981) saab alguse ulmekirjanduse suurmeistri Poul Andersoni (1926–2001) legendaarne Ajapatrulli-tsükkel. Ajapatrull on tulevikust kontrollitud ajapolitsei, mille ülesanne on kaitsa minevikku kurjategijate eest, kes soovivad ajalugu muuta. Ajapatrulli esimese kogumiku jutud, mis on ilmunud aastail 1955–1975, viivad lugeja varakeskaegsesse Britanniasse, iidsesse Pärsiasse, miljonite aastate tagusesse minevikku, mil tekkis Vahemeri, 13. sajandi Ameerikasse, kuhu on väĺja jõudnud mongolid, ning ajalooalternatiivi, kus Kartaago oli võidukas ja Rooma riik hääbus.

Romaani «Jumalate valik» (A Choice of Gods; 1971) peetakse ulmekirjanduse suurmeistri Clifford D. Simaki (1904–1988) loomingu paremikku kuuluvaks, kõrvuti teostega «Linn», «Härjapõlvlaste kaitseala» ja «Vahejaam». Raamatus kohtume Maale naasva inimkonnaga, kellega seisavad silmitsi omal ajal planeedile truuks jäänud telepaatiavõime omandanud inimesed – grupp indiaanlasi ja perekond Whitney. Aga romaanis tegutsevad ka kristlikku misjonit pidavad robotid ja salapärast superaju konstrueerivad metsikud robotid.

orpheus27_kaaned_bleedita_1

Alastair Reynolds. Aeglased kuulid (Slow Bullets; 2015). 138 lk. Inglise keelest tõlkinud Tatjana Peetersoo. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

Moodsa kosmoseooperi suurmeistriks kuulutatud briti ulmekirjaniku Alastair Reynoldsi raamat «Aeglased kuulid» võitis ajakirja Locus auhinna parima lühiromaani kategoorias ning jõudis ka prestiižse Hugo auhinna finalistide sekka. Teos räägib loo galaktilise sõja järellainetusest ehk täpsemalt sellest, mis juhtub, kui krüogeenilisest unest ärkavad tähelaeva reisijad ning avastavad, et nende laeva ei juhi keegi, selle keskarvuti on kohe-kohe üles ütlemas ning kellelgi pole aimu, kus laev asub, kuidas nad selle pardale sattusid või kuidas ülejäänud inimkonnaga ühendust võtta. Laeva asukateks on suure sõja veteranid, sõjavangid, põgenikud, sõjakurjategijad ning lihtsalt kriminaalid. Peategelane peab selles kaootilises olukorras juhtohjad haarama…

Varem on Alastair Reynoldsilt eesti keeles ilmunud kahest lühiromaanist koosnev kogumik «Suur Marsi müür» (Orpheuse Raamatukogu 5/2012), mis võitis parima kogumikuna Eesti ulmeauhinna Stalker.

orpheus26_kaaned_bleedita_1

John Wyndham. Krüüsalised (The Chrysalids; 1955). 216 lk. Inglise keelest tõlkinud Martin Kirotar. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

John Wyndhami «Krüüsalised» on «Trifiidide päeva» (ek 1990, 2015) kõrval vaieldamatult autori olulisim romaan, mis räägib haarava loo postapokalüptilisest tuumakatastroofi järgsest maailmast, kus on levinud kõiksugused mutatsioonid, millesse aga ühiskonnas valitseva sektantliku religiooni tõttu suhtutakse äärmiselt negatiivselt: mutandid kuuluvad kas hävitamisele või agraarsest vaesuse piiril virelevast katastroofijärgsest ühiskonnast väljaheitmisele ning viljatule kõnnumaale saatmisele. Romaani peategelasteks on grupp lapsi, kes on varjatud mutandid, kõigil on midagi liiast, alates mõnest üleliigsest varbast ning lõpetades telepaatiaga.

John Wyndham on Teise maailmasõja järgse briti ulmekirjanduse ehk olulisim autor, tänu kellele ulme õieti jõudiski oma getost välja peavoolulugejateni, kes Wyndhami inimlikud ja vägagi argised karakterid ja probleemid kiiresti omaks võtsid. Paljud kriitikud peavad «Krüüsalisi» John Wyndhami kõige olulisemaks romaaniks.

 

Krüüsalised, krüsaliidid, nukud, nukkujad või taassünd?

Raul Sulbi

John Wyndhami romaani «The Chrysalids» pealkirja eestikeelne tõlge «Krüüsalised» on tekitanud parajat elevust ning arvustajad on välja tulnud ka väidetega, justkui ei olekski see olemasolev sõna, vaid tõlkija väljamõeldis, lihtsalt krüptiliselt ja võõrapäraselt kõlav libasõna (kuna sõna ainsuse vormi ‘krüüsaline’ kusagilt ei leia, nagu kirjutas üks arvustaja Ulmekirjanduse BAASis). Võin kinnitada, et nii siiski pole. Tegu on eesti keeles täiesti olemas oleva, kuid, tõsi, väga vähe kasutatud võõrsõnaga. Ja vormi ‘krüüsaline’ ei leia muidugi, sest see lihtsalt ei ole selle sõna ainsuse vorm.

Kogu see teema jaguneb laias laastus kaheks. Esiteks siis arutelu selle üle, milline sõna on olemas ja milline mitte ning teiseks, kas peaksime raamatu pealkirjana eelistama pigem hästi kodust eesti sõna või pigem võõrapärast ja müstilisena kõlavat.

Alustame kaugemalt. Ulmefändomis on paarkümmend aastat levinud teadmine ja arvamus, et kui Aivo Lõhmus «Trifiidide päeva» järelsõnas tõlkis «The Chrysalids» eesti keelde kui «Krüsaliidid», siis ta tegelikult ei saanud aru, mida see üldse tähendab ja tõlkis lihtsalt kõla järgi, sest sõna ‘krüsaliidid’ keegi ühestki põhiliselt levinud eestikeelsest teatmeteosest (paberil) ei olnud leidnud. Arvati (ja arvati, et ilmselt arvas ka Lõhmus), et see on kas mingi tulnukrassi nimi nagu ‘Trifiidid’ vmt. Alles hiljem, kui Ulmekirjanduse BAASis ilmusid esimesed arvustused, kui keegi oli seda teost reaalselt lugenud, selgus, et see tähendab ühte faasi liblikate elus – faasi nukk. Mis on inglise keeles kreeka keelest tulnuna ainsuses ‘chrysalis’ ja mitmuses ‘chrysalides’ (NB! lõpus veel ühe e-ga, mida Wyndhamil pole). Ja on fakt, et eestikeelne vastav bioloogiasõnavara kasutabki valdavalt sõnu ‘nukk’ ja ‘nukud’, mitte neid võõrsõnu, millest kohe pikemalt.

Kui kirjutada tänapäeval Google’isse sõna ‘krüsaliid’, saab enamasti vastuseks lingi

http://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=krüsaliid&F=M&C06=en

Ehk siis praegune veebis kättesaadav võõrsõnade leksikon justkui tunnistab vorme ‘krüsaliid’ ja ‘krüsaliidid’, kuigi omal ajal, 1980ndatel neid Eduard Vääri peatoimetatud «Võõrsõnade leksikoni» erinevatest trükkidest ei leidnud.

Samuti ilmneb veidi põhjalikumal otsimisel, et «krüsaliid (nukk, mõnedel Insecta)» esineb 1978. aasta «Zooloogia võõrsõnade leksikonis». Ja tegelikult võiski see raamat olla koht, kust Lõhmus selle sõna leidis. Võin vaid spekuleerida, et ehk tõidki zooloogid selle sõna toona esmakordselt eesti keelde, aga kogemata mitmuse vormi kaudu, millist loogikat keelerahvas hiljem pole mõistagi heaks kiitnud.

Kui aga kirjutada Google’isse otsingusõna ‘krüüsalis’, saab vastuseks näiteks selle lingi:

http://et.synonymfinder.net/sunonuumid/k/kruusalis

Fakt ongi, et ‘krüsaliid’ nuku tähenduses andis 2 vastet, ‘krüüsalis’ samas tähenduses aga 39. Lisaks on see reaalses kasutuses näiteks «Babylon 5» ühe seeria pealkirja (Chrysalis) tõlkena, nagu nende 39 vaste hulgast ilmneb. Ehk et mingid fännid on selle ära tõlkinud sarja episoodide pealkirjade loendis. Seda sõna keegi reaalselt kasutab!

Tuleb nõustuda, et on veider, et sellest ühest kreeka algupäraga ingliskeelsest sõnast ‘chrysalis’, kuhu siis kreeka reegli järgi tuleb mitmuse -des lõpp ainsuse -s lõpu asemele (sest sõna ainsus ei ole ju inglise keeles ‘chrysalid’), on eesti keeles kaks nii erinevat vastet, aga kindlasti saab öelda, et ‘krüüsalis’ on tänapäeval selgelt levinum ja pigem leiab kasutust, kui see vist kunagi 1970ndatel katsetatud ‘krüsaliid’, mis ei paista olevat juurdunud ja on tänasesse veebi-VSLi ilmunud tõenäoliselt juhuslikult ja mingi eksituse läbi.

Lisaks on ‘krüüsalis’ ja mitte ‘krüsaliid’ inglise ‘chrysalise’ eestikeelse vastena olemas J. Silveti pea kanoonilise «Inglise-eesti sõnaraamatu» uusimas paberväljaandes (üheköiteline, 2009. aasta editsioon).

Nii et duellis ‘krüsaliid’ – ‘krüüsalis’ tuleks siinkirjutaja arvates selgelt eelistada 2. varianti. Kasvõi selle loogika järgi, et ‘krüsaliidide’ puhul on eestikeelne vaste tuletatud mitmuse vormist ja siis sellest omakorda eesti keele loogika järgi ainsus. Samas kui ‘krüüsaliste’ puhul on eestikeelne vaste tuletatud inglise/kreeka ainsuse vormist ja mitmus tuletatud sellest eesti keele reegli järgi. Nii tundub igatahes mõistlikum ja loogilisem.

Siit aga jõuame teise küsimuseni, et mis peaks olema raamatu pealkiri – kas midagi lihtsat ja kodukootut või midagi võõrapärast, ulmelisena mõjuvat, nagu ta inglise keeles ka kõlab. Sest ta kõlabki originaalis võõrsõnana. Ses mõttes on alati olnud võimalus tõlkida see pealkiri eesti keelde «Nukud». Või siis kasutada romaani ameerika väljaande pealkirja «Taassünd», mis viitab samale teemale, romaanis mõistagi ülekantud tähenduses, metafoorina. Tõlkija Martin Kirotari on aga «Krüüsaliste» eest täiesti ilmaaegu nahutatud – tema pakkus välja pealkirjatõlke «Nukkujad», mis on küll leidlik sõnaloome, kuid millel on sõnana eesti keeles paratamatult küljes selline veider ja veidi ebameeldiv konnotatsioon: nukkujad, munejad, passiivselt kuskil nurgas paigalistujad, konutajad jne.

Ulmeromaani pealkiri peaks aga olema ikka selline karge ja võõrapärane ja müstiline ja põnevust ja küsimusi tekitav, sestap surusin sarja koostajana läbi pealkirjatõlke «Krüüsalised», mis kõigile neile tingimustele pea ideaalselt vastab. Küsimusi ja ažiotaaži on ju tekkinud üksjagu 🙂

asimov-kaaned

Isaac Asimov. Üheksa homset (Nine Tomorrows; 1959). 221 lk. Inglise keelest tõlkinud Karel Allikas, Linda Ariva, Priit Kenkmann, Tatjana Peetersoo ja Jaana Talja. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

Ulmeklassik Isaac Asimovi (1920–1992) arvukatest jutukogudest peavad kriitikud ja lugejad üsna üksmeelselt kõige tugevamaks novellikogu «Üheksa homset», mille üheksast loost on eesti keeles varem ilmunud vaid ajareisi-ulme meistriteos «Inetu poisike» legendaarses antoloogias «Lilled Algernonile». Lisaks leiab sellest valimikust aga veel kirjaniku ehk kõige tuntuma lühiloo üldse – hiigelarvuti Multivaci tsüklisse kuuluva «Viimase küsimuse», mis oli Asimovi isiklik lemmik oma mahukast loomingust, kirjaniku vahest kuulsaima lühiromaani «Amet», mis räägib haridusest, õpetamisest ja geniaalsusest, ning detektiiv Wendell Urthi sarja kuuluva nauditava teaduslik-fantastilise kriminaalloo «Surelik öö».

Isaac Asimovi kontos on kokku üle 500 ulmeteose ja -antoloogia, kriminulli ning populaarteadusliku raamatu. Eesti keelde on seni tõlgitud enamasti ta ulmeraamatuid – Asumi ja Robotite sarja romaane, hulk lühijutte, aga ka mõned populaarteaduslikud teosed, mida ta elus kõige rohkem kirjutaski.

triptyhhon

Orpheuse Raamatukogu järgmisteks raamatuteks on ulmeklassik Isaac Asimovi parimaks peetav jutukogu «Üheksa homset» (Nine Tomorrows; 1959), mitte vähem tuntud inglise ulme suurkuju John Wyndhami romaan «Krüüsalised» (The Chrysalids; 1955), mida on nimetatud «Trifiidide päeva» (The Day of the Triffids; 1951) kõrval autori olulisimaks teoseks, ning moodsa briti ulme superstaari Alastair Reynoldsi romaan «Aeglased kuulid» (Slow Bullets; 2015).

nine4Isaac Asimovi arvukatest jutukogudest peab kriitika üsna üksmeelselt kõige tugevamaks novellikogu «Üheksa homset», mille üheksast loost on eesti keeles varem ilmunud vaid emotsionaalse ulme meistriteos «Inetu poisike» (The Ugly Little Boy; 1958) Ain Raitviiru kogumikus «Lilled Algernonile». Lisaks leiab sellest valimikust aga veel kirjaniku ehk kõige tuntuma lühiloo üldse – Multivaci tsüklisse kuuluva «Viimase küsimuse» (The Last Question; 1956), mida Asimov ise hindas oma loomingust kõige lemmikumaks palaks, kirjaniku vahest kuulsaima lühiromaani «Elukutse» (Profession; 1957), mis räägib haridusest, õpetamisest ja geniaalsusest, ning Wendell Urthi sarja kuuluva nauditava teaduslik-fantastilise kriminaalloo «Surev öö» (The Dying Night; 1956).


chrysa2John Wyndhami «Krüüsalised» on «Trifiidide päeva» järel vaieldamatult autori olulisim romaan, mis räägib haarava loo postapokalüptilisest tuumakatastroofi järgsest maailmast, kus on levinud kõiksugused mutatsioonid, millesse aga ühiskonnas valitseva sektantliku religiooni tõttu suhtutakse äärmiselt negatiivselt: mutandid kuuluvad kas hävitamisele või agraarsest vaesuse piiril virelevast katastroofijärgsest ühiskonnast väljaheitmisele ning viljatule kõnnumaale saatmisele. Romaani peategelasteks on grupp lapsi, kes on varjatud mutandid, kõigil on midagi liiast, alates mõnest üleliigsest varbast ning lõpetades telepaatiaga.


slow3Moodsa kosmoseooperi suurmeistriks kuulutatud briti ulmekirjaniku Alastair Reynoldsi romaan «Aeglased kuulid» võitis ajakirja Locus auhinna parima lühiromaani kategoorias ning jõudis ka prestiižse Hugo auhinna finalistide sekka. Teos räägib loo galaktilise sõja järellainetusest ehk täpsemalt sellest, mis juhtub, kui krüogeenilisest unest ärkavad tähelaeva reisijad ning avastavad, et nende laeva ei juhi keegi, selle keskarvuti on kohe-kohe üles ütlemas ning kellelgi pole aimu, kus laev asub, kuidas nad selle pardale sattusid või kuidas ülejäänud inimkonnaga ühendust võtta. Laeva asukateks on suure sõja veteranid, sõjavangid, põgenikud, sõjakurjategijad ning lihtsalt kriminaalid. Peategelane peab selles kaootilises olukorras juhtohjad haarama…

leinsterkaas

Murray Leinster. Uurimismeeskond. Kolooniate Inspektsiooni jutud (Colonial Survey; 1957). 213 lk. Inglise keelest tõlkinud Priit Kenkmann, Ain Raitviir, Külli Seppa ja Jaana Talja. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

Ameerika ulmeklassiku Murray Leinsteri (1896–1975) Hugo-auhinna võitnud jutustus «Uurimismeeskond» peaks kogumiku «Lilled Algernonile» vahendusel kõigile eesti ulmehuvilistele hästi tuttav olema. Kes ei mäletaks Kodiaki karusid Haputaigna Charley’t, Sitka Pete’i, Faro Nelli ja Kullatükki ning nende seiklusi Loren Kahe kolooniaplaneedil.

Vähem on teada, et Murray Leinster kirjutas neli üsna sarnase skeemiga ajakirjajuttu kokku raamatuks, mida ühendas Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektori Bordmani tegelaskuju («Uurimismeeskonna» eestikeelses variandis Roane, kuna omal ajal tõlgiti ära just ajakirjaversioon), kelle tööülesanded viivad ta neljale väga erineva kliimaga kolooniaplaneedile erinevaid probleeme lahendama. Nüüd jõuabki see neljast ajakirjaloost kokku kirjutatud raamat eesti ulmehuviliste lugemislauale, raamat, mida tihti peetakse üliviljaka Murray Leinsteri peateoseks.

Arvustused:

Osta:

Osta e-raamat:

sheckleykaas

Robert Sheckley. Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi jutud (Ghost V). 148 lk. Inglise keelest tõlkinud Karel Allikas, Jaan Kaplinski, Eva Luts, Seio Saks ja Jaana Talja. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

Ulmeklassik Robert Sheckley (1928–2005) alatasa igasugustesse väljapääsmatutesse olukordadesse sattuvaid kangelasi Gregorit ja Arnoldit ning nende planeetide kahjutustamise ettevõtet AAA teavad kindlasti kõik ulmesõbrad, kes on omal ajal antoloogiast «Lilled Algernonile» lugenud kultusliku mainega juttu «Tont nr 5» ja Horisondist lugu «Päästepaadi mäss». Esmakordselt maailmas ilmuvad kõik Gregori ja Arnoldi tsükli kaheksa juttu ühtede kaante vahel eesti keeles käesolevas kogumikus.

Alates 1974. aastast on eesti keeles ilmunud 10 Robert Sheckley novelli ja pikemat jutustust, koos käesoleva kogumiku lugudega on neid nüüd kokku 17. Seda on aga 2001. aastal Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsioonilt autor emeerituse aunimetuse saanud kirjaniku enam kui 250 jutust koosneva lühiproosapärandi kohta kindlasti vähe.

Arvustused:

Osta:

Osta e-raamat: