Aleksandr Beljajev. Professor Dowelli pea. (Голова профессора Доуэля; 1937). 182 lk. Vene keelest tõlkinud Tatjana Peetersoo. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Aleksander Rostov.
Nõukogude vene ulmeklassiku Aleksandr Beljajevi tuntuimad teoseid on «Professor Dowelli pea» (jutustus 1925, romaan 1937) ning «Amfiibinimene» (1928), mõlemast on nõukogude kineastid teinud pea sama kuulsa filmiversiooni.
Eesti ulmehuvilistele ei vaja Beljajevi nimi tutvustamist: 1960. aastal ilmusid ühtede kaante vahel «Amfiibinimene» ja «Maailmavalitseja» ning selline seiklusliku ja ulmelise ainese süntees veidi sentimentaalses garneeringus, mis neis romaanides on pea täiuseni arendatud, tõigi kirjanikule kuulsuse, mida ka möödanikku vajunud aastad pole tuhmistanud. Beljajevit mäletatakse ja loetakse mõnuga ka täna.
«Professor Dowelli pea» oli 1925. aastal üks Beljajevi esimesi teaduslik-fantastilisi jutustusi üldse, 1937. aastal kirjutas autor selle ümber samanimeliseks romaaniks, mille tõlge nende kaante vahel esmakordselt eesti keeles ilmub. Kehast eraldi elava pea motiiv pole küll Beljajevi välja mõeldud, aga sellise isiksuse tundmuste ja kannatuste kirjeldajana – kirjanik oli ise aastaid haiguse tõttu kehast halvatuna voodisse aheldatud – on ta kindlasti ühe 20. sajandi märgilisema tähendusega ulmeteose looja.
Arvustused:






